Ja siis selgus

Venekeelsest internetist võib leida anekdoodi Nõukogude Liidu juhtide kohta. Selle autor on teadmata ja mõned kuupäevad on selles valesti. Siin on see meie enda ümberjutustuses — õigete faktidega.

Kui 1924. aastal suri Lenin, selgus, et partei teine mees, seltsimees Trotski, on fraktsionäär. Stalin tõrjus ta koos Zinovjevi ja Kameneviga kõrvale. Siis selgus, et opositsioon on ka Zinovjev ja Kamenev, ning 1927. aastal heitis Stalin koos Buhhariniga nad ühes Trotskiga parteist välja. 1929. aastal saadeti Trotski NSV Liidust välja.

Peagi selgus, et Zinovjev ja Kamenev ei ole lihtsalt opositsioon, vaid vaenlased. 1936. aastal lasti nad maha; NKVD-d juhtis tol ajal Genrihh Jagoda. 1938. aastal istusid samal süüpingil Buhharin ja Jagoda ise — nüüd juba Ježovi käes. 1940. aastal lasti maha Ježov, sest selgus, et ka tema on reetur. Tema koha oli juba üle võtnud Beria.

Pärast Stalini surma selgus, et reetur on Beria. Hruštšov vahistas ta marssal Žukovi abiga ja detsembris lasti Beria maha. 1956. aastal selgus, et Stalin ise oli loonud isikukultuse ja karistanud süütuid. 1957. aastal selgus, et parteivastane grupp on Molotov, Malenkov, Kaganovitš „ja nendega ühinenud Šepilov“. Žukov aitas toona Hruštšovit. Neli kuud hiljem selgus, et Žukov on „poliitiliselt saamatu“ ja „avantürismile altis“. 1961. aastal viidi Stalin mausoleumist välja.

1964. aastal saatis Brežnev Hruštšovi pensionile ja peagi selgus, et Hruštšov oli olnud süüdi „voluntarismis“. Pärast Brežnevi surma selgus, et tema ajastu oli olnud „seisak“. Andropov ja Tšernenko ei jõudnud millekski osutuda. Siis tuli Gorbatšov ja selgus, et vaenlased olid olnud kõik. Siis NSV Liit lagunes ja paljude jaoks selgus, et reetur on Gorbatšov.

Anekdoot paneb kõik need „selgumised“ ühte patta ja see pole päris õiglane. 1956. aastal oli see, mis Stalini kohta selgus, tõde: tema ohvrid olid päris. Anekdoodi mõte on milleski muus. Venemaal tuleb tõde valitseja kohta alles siis, kui ta ei saa enam kedagi karistada.

Siis tuli Jeltsin. 31. detsembril 1999 ütles ta televisioonis: „Täna, lahkuva sajandi viimasel päeval, astun ma tagasi.“ Oma kohustused andis ta üle peaminister Vladimir Putinile.

Ja seekord ei selgunud lahkuja kohta midagi — see kindlustati kirjalikult. Samal päeval sätestas Putin ühe oma esimese dekreediga, et volituste teostamise lõpetanud presidendil on puutumatus: teda ei saa võtta kriminaalvastutusele, kinni pidada, arreteerida, läbi otsida ega üle kuulata. Oma esimesel päeval andis uus valitseja allkirjaga garantii, et vana kohta ei selgu midagi.

Ainus, mis „selgus“, puudutas ajastut ennast. Üheksakümnendatest sai ebastabiilsuse aeg, mille taustal Putini aastad paistsid korrana. 2011. aastal kordas president Dmitri Medvedev parteiaktivistile vastates aktivisti sõnu „metsikutest 90ndatest“.

Medvedev oli Kremlis seetõttu, et Putinil ei olnud lubatud kolmandat järjestikust ametiaega. 24. septembril 2011 selgus Ühtse Venemaa kongressil, et ta oli Putinile kohta ainult soojas hoidnud. Putin ütles: „…kokkulepe selle kohta, mida teha, millega tulevikus tegeleda, on meie vahel ammu saavutatud, juba mitu aastat tagasi.“ Medvedev ise pakkus kandidaadiks välja Putini.

2. märtsil 2017 avaldas Aleksei Navalnõi Korruptsioonivastase Võitluse Fond filmi „Ta pole teile Dimon“ varade kohta, mida fond seostab Medvedeviga. 26. märtsil läksid üle kogu riigi tänavatele kümned tuhanded inimesed; ainuüksi Moskvas peeti kinni üle tuhande. Medvedev vastas 4. aprillil, nimetamata ei filmi ega Navalnõid: kõik olevat tehtud „kompoti põhimõttel“ — „võetakse igasugust sogast kraami, korjatakse kokku igasugust jama“. 9. juunil 2021 tunnistas Moskva linnakohus fondi äärmuslikuks organisatsiooniks.

7. juunil 2022 kirjutas Medvedev, selleks ajaks juba Julgeolekunõukogu aseesimees: „Ma vihkan neid. Nad on värdjad ja degeneraadid. Nad tahavad surma meile, Venemaale.“ Kes „nemad“ on, seda ta ei kirjutanud.

Nõukogude anekdoodis oli reetur alati üleval: teine mees, eelmine juht. Putini Venemaal otsitakse reetureid alt.

18. märtsil 2014 küsis Putin oma kõnes Krimmi annekteerimise kohta, mida Lääne poliitikud silmas peavad, kui nad ähvardavad Venemaad sisemiste probleemidega — kas nad peavad silmas „mingi viienda kolonni — igasuguste „rahvusreeturite“ — tegevust“. 16. märtsil 2022, kolm nädalat pärast sissetungi Ukrainasse, ütles ta, et rahvas „suudab alati eristada tõelisi patrioote kaabakatest ja reeturitest ning lihtsalt sülitab nad välja nagu kogemata suhu lennanud kihulase“. 2026. aasta oktoobris on „välisagentide“ registris üle 1270 kande.

Üleval „selgub“ harvem. Kaks juhtumit näitavad, kuidas see käib.

24. juunil 2023, Wagneri grupi mässu päeval, ütles Putin: „See, millega me silmitsi seisime, on just nimelt reetmine.“ Ja: „See on nuga selga meie riigile ja meie rahvale.“ Jevgeni Prigožini nime ta ei maininud. 23. augustil kukkus Tveri oblastis alla lennuk, mille reisijate nimekirjas oli Prigožin. Järgmisel päeval nimetas Putin teda „andekaks inimeseks“, kes oli elus teinud „tõsiseid vigu“. Oktoobris ütles ta Uurimiskomitee juhile viidates, et hukkunute kehadest leiti käsigranaatide kilde ja et „välist mõju lennukile ei olnud“.

2024. aasta aprillis selgus, et kaitseministeeriumis varastatakse. 23. aprillil peeti altkäemaksu süüdistusega kinni aseminister Timur Ivanov; mais veel mitu kindralit. 2025. aasta juulis mõisteti Ivanovile omastamise ja rahapesu eest 13 aastat; altkäemaksuasja hakkas kohus arutama 2026. aasta aprillis. Minister Sergei Šoigu enda kohta ei selgunud midagi. 12. mail 2024 nimetati ta Julgeolekunõukogu sekretäriks.

Ja Gorbatšov, kellega anekdoot lõpeb, suri 30. augustil 2022. 1. septembril asetas Putin haiglas lilled, kuid 3. septembril toimunud matustel ta ei osalenud. Tema pressisekretär Dmitri Peskov selgitas, et „presidendi töögraafik ei võimalda“ seda.

Anekdoodi reegel on lihtne: tõde valitseja kohta tuleb välja alles siis, kui teda enam ei ole. Seda, kes seda tema valitsemise ajal ütleb, nimetatakse Venemaal teisiti — välisagendiks, äärmuslaseks, reeturiks.

Meie uurimuses „Vai Krievijas impērija brūk? Viņi brīdināja. Neviens no viņiem nav dzīvs” (läti keeles) räägitakse neljast inimesest, kes ütlesid seda õigel ajal.

1995. aastal ütles Džohhar Dudajev, et Venemaa on „Kartaago, mis tuleb hävitada“ — või peab ta muutuma riigiks, „mis järgib seadusi ja õigusi“, või kaduma ajaloo kaardilt. Ta hukkus 1996. aastal, veel Jeltsini ajal — kõige levinuma versiooni järgi Venemaa raketilöögis.

2004. aastal kirjutas Anna Politkovskaja, et Putin „ei ole suutnud tappa endas nõukogude KGB alampolkovnikut“. Ta lasti maha 7. oktoobril 2006, Putini sünnipäeval.

31. jaanuaril 2015 kirjutas Boriss Nemtsov: „Tõde on see, et Putin on sõda ja kriis.“ Ta lasti maha kuu aega hiljem, 27. veebruaril, Kremli kõrval asuval sillal.

Dokumentaalfilmis „Navalnõi“ (2022) küsiti Aleksei Navalnõilt, millise sõnumi ta jätaks juhuks, kui ta tapetakse. Ta vastas: „Ärge andke alla, pole vaja, alla anda ei tohi. Kui see on juhtunud, tähendab see, et me oleme sel hetkel erakordselt tugevad, kuna nad otsustasid mu tappa.“ Ta suri 16. veebruaril 2024 vanglas polaarjoone taga.

Politkovskaja ja Nemtsovi mõrvade tellijaid ei ole kohtu alla antud ning Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et Venemaa ei otsinud neid tõsiselt. Navalnõi surma kohta on viis Euroopa valitsust veendunud, et ta mürgitati; Venemaa Uurimiskomitee keeldus kriminaalasja algatamast.

NSV Liidus tuli „selgus“ pärast valitsejat. Putini Venemaal ei ela valitsejat üle see, kes laseb õigel ajal „selguda“.

Putin sündis 7. oktoobril 1952. Sel kuul sai ta 74-aastaseks. Tema ametiaeg lõpeb 2030. aasta mais ning 2020. aasta põhiseadusemuudatused lubavad tal kandideerida veel kord, ametiajaks, mis lõpeb 2036. aastal. Siis on ta 83-aastane. Pärast ametist lahkumist on tal õigus puutumatusele, mis on nüüd kirjas põhiseaduses endas (artikkel 92.1) — sarnasele sellega, mille ta andis 1999. aastal oma esimesel päeval Jeltsinile.

Väljastpoolt paistab süsteem stabiilne. 2026. aasta septembri Riigiduuma valimistel sai Ühtne Venemaa 450 kohast 349.

Järgnev on toimetuse hinnang ja prognoos, mitte faktid.

Selline võim ei suuda end ise edasi pärandada. Mitmed Nõukogude Liidu uued juhid õigustasid oma võimu sellega, mis eelmise kohta „selgus“. Putin peatas selle tsükli dekreedi ja põhiseadusega — kuid ainult omaenda eluajaks. Kui teda enam ei ole, peab keegi jälle ütlema, mis selgus. Ja siis tuleb vastata ka küsimusele, miks tapeti need, kes seda õigel ajal ütlesid.

Sealt algabki impeeriumi lõpp. Mitte Venemaa, vaid impeeriumi — riigi, mis hoiab oma naabreid ja teisi rahvaid jõuga.

Meie prognoos.

1. Venemaa kui riik ja rahvas jääb püsima. Analüütikutest, keda me oma uurimuses tsiteerisime, ootab Venemaa Föderatsiooni lagunemist lähiaastatel ainult Janusz Bugajski. Meil ei ole alust ennustada, et see juhtub.
2. Impeeriumi lõpu algus on hetk, mil võim läheb järglasele — kõige tõenäolisemalt ajavahemikus 2030–2036 või varem, kui Putin lahkub varem.
3. Lõpp ise võtab aega aastaid, mitte päevi. NSV Liit kestis Brežnevi surmast oma lõpuni üheksa aastat ja Gorbatšovi võimuletulekust vähem kui seitse. Kui Venemaa läheb sarnast teed, siis impeeriumi sellisena, nagu me seda täna tunneme, 2040. aastate keskpaigaks enam ei ole.

1969. aastal küsis Andrei Amalrik, kas Nõukogude Liit püsib aastani 1984. Tulemuse arvas ta ära, aga aja mitte. Ka meie võime ajastusega eksida.

Anekdoodi viimane rida pole veel kirjutatud. Teada on ainult selle algus: „Kui Putin oli läinud, selgus…“